On täiesti arusaadav, kui inimene tahab edasi lükata kapi koristamise, ebamugava vestluse või projekti aruande kirjutamise. Kuid mis põhjusel lükatakse edasi millegi hea ja toreda nautimist, kellegi armsaga kohtumist, lihtsalt niisama olemist? 

"Arvesta siis sellega, et homme mind enam ei ole," kirjutab üks noor teisele.

"Ma ei saa sellest oma vanematele rääkida, nad hakkavad kohe muretsema!" - nii ütlevad paljud lapsed, kui ka täiskasvanud, kes oma vanematega kõigest, mida nad oma elus parasjagu mõtlevad, tunnevad ja kogevad, rääkida ei saa. 

Muretsedes muutud sa ise abivajajaks ja ei saagi teist abivajajat aidata.

Teekond iseolemisse on nagu sibula koorimine - selles on pisaraid ja raskesti läbitavaid kihte, kuid rõõmu, mida see avastamine pakub, et varjuta ükski pingutus. 

Miks on nii, et me teame nii palju, kuid oleme nii vähe?