Ei, see sõnum ei tähenda, et me oleme väärtusetud või elame mõttetut elu. Aga võib-olla oled sa kuulnud inimesi rääkimas tähtsaid teooriaid sellest, kuidas peaks elama, tsiteerimas pühakirju ja jagamas teadlaste õpetusi, kuid nende enda elus need teadmised ei kehastu. Nad on ikkagi ise kaugel iseenda armastamisest ja ligimesest hoolimisest, nad leiavad süüdlasi oma kannatustes ega võta vastutust oma heaolu eest, nad teavad, kuidas peaks elama, kuid ise kannatavad oma tuttavas oravarattas.

Miks on seda nii palju? Sest muutumine on valus. Isegi teadmine sellest, mis kõik muutumisega kaasneda võib, teeb juba valu. Mis juhtub inimesega, kes on paljude aastate jooksul loonud endale (tihti teadmatult) tuttavaks saanud eluviisi ja äkki mõistab, et see enam ei teeni tema sisemisi igatsusi, arenguid? Et olemasolevad mustrid, skeemid ja rutiinid annavad põhjust rahulolematuseks, konfliktideks ja pikemas ajavaates ka vaimse/füüsilis tervise raskusteks. 

Üsna tihti juhtub sel äratundmise ja arusaamise hetkel, et inimene hakkab vana eluviisi õigustama, kahtlema uue äratundmise väärtuses ehk käivitub katse hävitada uus reaalsus. Muutus tähendaks valu ja selle vastu on vaja võidelda. Näiteks seda, et me otsustame olmeasolevalt töökohalt lahkuda teadmata, kus edasi töötada; et senised sõbrad jäävad minevikku ja uued tulevad asemele; et tuttavad mõtted ja toimetulekuvõtted tuleb pingutuse tulemusel asendada uutega.

Keegi ei taha valu tunda, kuid valu on osa meie inimkogemusest. Eriti siis, kui oleme otsustanud, et vanal viisil enam jätkata ei soovi ja valime vaimse arengu tee. Selle muutusega kaasneb aususe, loobumise, sisemise ja välise muutumise valu.

Tõeline tarkus on julgus liikuda igatsetud olemise suunas ka siis, kui selleks tuleb loobuda paljudest seni tõeks osutunud teadmistest, harjumuspärastest suhetest, sissetallatud radadest.