Ärevuses ja masenduses hulpivad noored püüavad eelkõige olla olemas oma samas seisus sõprade jaoks. Ennastunustavalt muretsevad ja tegutsevad nad teiste heaks, kes hetkel kõvemini appi hüüavad või kuskil vaikselt hääbuvad. Üks uppuja püüab päästa teist, mõlemad on eksistentsiaalsel eluserval, sest olemasolev elu ei ole enam elamist väärt. Kõigepealt kasutatakse sellest elust põgenemiseks meelemürke, mis hetkelist ja kaduvat elumõnutunnet pakkudes aina sügavamale põhja viivad. Elujõudu ja -tahet sealt aga ei leia.  

Mis toimub nende noorte igapäevaelus, et ennastkahjustavad valikud on viinud nii kaugele, nii sügavale? Mida peavad oluliseks täiskasvanud nende ümber - kodus ja koolis? Kas nad märkavad ja tegutsevad olles ise teadlikud ja tasakaalus, kehastades elamisväärset elu, suhteid ja eneseteostust? Millised on noorte igapäevased eeskujud - kas see elu on elamist väärt? 

Kas on võimalik, et täiskasvanud raiskavad palju energiat, aega ja raha, et muuta tänapäeva noori, kui tegelikult oleks vaja muuta iseennast?