Kommenteeri

MURETSEMINE ≠ HOOLIMINE

"Ma ei saa sellest oma vanematele rääkida, nad hakkavad kohe muretsema!" - nii ütlevad paljud lapsed, kui ka täiskasvanud, kes oma vanematega kõigest, mida nad oma elus parasjagu mõtlevad, tunnevad ja kogevad, rääkida ei saa. 

Muretsedes muutud sa ise abivajajaks ja ei saagi teist abivajajat aidata.
Iga laps tahab olla hea laps. Lapsed on oma vanemate heaolu suhtes väga tundlikud ja kui nad näevad, et nende käitumine põhjustab vanematele ebamugavust ja muremõtteid, siis nad teevad kõik, et vanemad end nii ei tunneks. Enamasti tähendab see valikut oma vanematega muretsemist tekitavaid olukordi oma elust enam mitte jagada. 

"Aga kui ma ei muretse, siis ma ei hooli ju!" - ütlevad nii lapsed kui lapsevanemad. See on muster, mis on kopeeritud meie mõtlemisse paljude põlvkondade vältel mõistmata, et vanema muretsemine tekitab lapsele hoopis lisakoorma. Kas on võimalik, et me ei tea, mida muretsemise asemel teha? Et meil pole eeskujusid, kuidas jääda muretsemise asemel meelerahulikuks? 

Mida teha muretsemise asemel? 
1. Märka oma hirme: "Mida ma kardan, mis hirmud mul selle olukorraga on?" ja teadvusta, et need on sinu hirmud ning neid ei ole vaja lastele üle kanda. 
2. Harjuta aktsepteerimist - teadvusta, et "praegu on nii ja kui ma tulen selle enda jaoks stressiolukorraga hästi toime, siis ma saan aidata teisel leida teda toetavaid lahendusi, kui ta seda vajab.
3. Rakenda heasoovlikkust: "Sõltumata sellest, mis on juhtunud, ma olen heasoovlik iseenda ja teise suhtes.
4. Õpi kuulama - kui sa oleksid praegu hea kuulaja, siis mida sa teeksid? Kas sa oled kogenud, kui keegi sind päriselt kuulab? Harjuta seda oskust kõigis oma suhetes. 

Lisa kommentaar

Email again: