Ühe piiniasalu varjus väikese amfiteatri varemetes elas laps, keda teati Momo nime järgi. Tema juures käis palju inimesi, sest ta oskas kuulata niimoodi, et rumalatele inimestele arukad mõtted pähe tulid. Nõutud ja otsustusvõimetud inimesed teadsid korraga täpselt, mida nad tahavad, ning pelglikud tundsid end äkki vabalt ja julgelt. Õnnetud ja masendunud muutusid lootusrikkaks ja rõõmsaks. Ja veel, said need, kes end tähtsusetutena tundsid, aru, et teda on just niisugusena, nagu ta on, kõigi inimeste hulgas vaid üks ja ta on seepärast oma erilisel viisil maailmale tähtis.

Täiesti ootamatult aga ilmus aga kogu ümbruskonna peale vari, mis vallutas iga päevaga aina enamate inimeste elusid. Tähelepanelikumad märkasid, et kohale on ilmunud hallid härrad. Neil olid inimeste ajaga omad plaanid. Hallid härrad tegutsesid Aja-Hoiu-kassas ja soovitasid kõigil oma klientidel aega kokku hoida. “Aeg on kallis – ära raiska seda!” – oli nende loosung, mis jõudis peagi kõigisse tehastesse ja kodudesse.

Aga aeg on elu. Ja mida rohkem inimesed seda kokku hoidsid, seda vähem neil seda oli.

Õige pea olid inimesed tusased, väsinud, kibestunud ja ebasõbralikud. Oluline oli, et inimesed võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju tööd teeksid. Kõik uusehitised olid ühesugused, sest nii oli palju odavam ja aegasäästvam ehitada.

Keegi ei paistnud tunnistavat, et aega kokku hoides hoiab ta kokku hoopis midagi muud. Keegi ei tahtnud tunnistada, et tema elu muutub ikka vaesemaks, ikka ühetoonilisemaks, ikka külmemaks. Selgesti said seda tunda lapsed, sest ka nende jaoks ei olnud nüüd kellelgi enam aega.

“Ainus asi, mis elus on oluline, on see, et kuhugi jõutakse, keegi ollakse, et midagi omatakse. Kes kaugemale jõuab, kes rohkem on ja kellel rohkem on kui teisel, sellele langeb kõik iseenesest sülle: sõprus, armastus, austus ja nii edasi, ” rääkisid hallid härrad. Endale teadmata lobises hall härra välja ka nende tegeliku motiivi: “Tegelikult on nii, et kogu see aeg, mis inimesed kokku hoiavad, on nende jaoks kadunud. Me võtame selle endale.”

Selleks, et inimesi varielust päästa, läheb Momo sinna, kust aeg tuleb. Seal näeb ta tähetunnikella, neid erilisi silmapilke maailma kulus, ja võib juhtuda midagi sellist, mis ei enne ega pärast seda iial võimalik ei oleks. Kahjuks ei taipa inimesed üldiselt neid ära kasutada ja nii lähevad tähetunnid sageli märkamatult mööda.

Kui inimesed teaksid, mis surm on, siis ei oleks neil enam hirmu tema ees. Ja kui neil tema ees hirmu ei oleks, siis ei saaks keegi enam nende eluaega varastada.

Loe kõigest lähemalt juba raamatust!