Kuigi Gabor Mate raamat on eelkõige kirjutatud ATH diagnoosiga laste vanematele, kehtivad tema pakutud nõuanded vanematele kõigi laste arengu heaks. Seepärast ei rõhuta ma selles kokkuvõttes ATH diagnoosi.

Nii ATH-ga kui teised lapsed kogevad täiskasvanute maailmas eelarvamusi ja hukkamõistu. Täiskasvanud justkui eeldaks, et lapse käitumine ja eriti see, kuidas vanem sellele reageerib, on lapse asi. Täiesti ekslikult usuvad vanemad, et laps saab ise oma käitumist mõjutada ning selle uskumuse pealt on tekkinud terve hulk müüte, mis osutuvad lapse arengt takistavaks ning soodustavad ATH sümptomite teket.

Millised arusaamad rikuvad ära suhted lapse ja vanema vahel ning kuidas vanemana võtta vastutus oma suhete eest lapsega?

1. müüt: laps otsib lihtsalt tähelepanu

Sageli halvustatakse lapsi öeldes neile, et „ta otsib lihtsalt tähelepanu". Seda lauset võib kuulda paljudelt ärritunud lapsevanematelt ja õpetajatelt. Õige tähelepanu ongi lapse keskne vajadus, selle puudumine keskne ärevuse põhjustaja.

Lapsed ei tee seda teadlikult. Laps võib käituda ebakohaselt osaliselt tähelepanu saamiseks, sest negatiivne tähelepanu on parem kui üldse tähelepanuta jäämine. Selles olukorras reageerib täiskasvanu karmi pilgu, teo või sõnadega, mida lapse aju tõlgendab tõrjumisena. Selle tagajärjel aga tema ärevus tõrjumise pärast paisub, nagu ka meeleheitlik soov tähelepanu järele. Ainult täiskasvanu saab selle nõiaringi katkestada.

Tähelepanunälga kustutab see, kui lapsevanem kasutab iga võimalust positiivse

tähelepanu pühendamiseks lapsele eriti siis, kui laps seda ei nõua. Arengupsühholog Gordon Neufeld ütleb, et me peame lapsed tähelepanuga küllastama. Kui tähelepanunälg on leevendatud, väheneb ka „lihtsalt tähelepanu otsiv" käitumine. Kui laps tunneb end suhtes turvalisemalt ja muutub enesekindlamaks, nõrgeneb ka sellist käitumist põhjustav motiiv vähehaaval.

Lapsevanem peab suutma lahkelt, ent kindlalt ei öelda, kui ta ei saa lapse tähelepanuvajadust rahuldada. „Ma ei jaksa seda praegu teha," võib ta lapsele elda. Või: „See ei sobi mulle praegu." Tehes seda lahkelt ja sõbralikult on lapsel keeldumistega kergem leppida.  

Lapse heaolu ja arengu toetamiseks on vaja lapsevanematel muuta oma elustiili. Tihti töötavad mõlemad vanemad, teevad pikki tööpäevi, kogu aeg on kiire, kiire, kiire. Lapsevanemad tulevad koju väsinuna ning peavad siis suunama kogu energia lapse füsiliste ja emotionaalsete vajaduste rahuldamisele, kes on kogu päeva olnud ilma igasuguse vanemliku sidemeta ning

Ka lapsega koos olemise ajal võivad lapsevanemad hoopis mõelda päevasündmustele ja sellele, mis neil veel teha on vaja. Nii suureneb lapse tähelepanunälg, keskendumisraskused, impulssiivsus, võimalik hüperaktiivsus.  

2. müüt: laps püüab meelega täiskasvanut tüüdata

„Ta tahab mind meelega endast välja ajada, ausõna," ütles üks isa

oma kümneaastase poja kohta. Õnneks on see oletus vale - need lapsed ei ole nii kavalad ega pahatahtlikud.

Hukkamõistvad sõnad, mis me lapsele ütleme, muutuvad lapse enesehinnanguks. Alateadlik häbitunne, raev, ärevus, nõrk impulsikontroll tekitavad käitumismustrid, mis saavad lapsele arengu takistuseks ning täiskasvanuna mõjutavad tema toimetulekut, vaimset tervist ja suhteid kahjulikult.

3. müüt: laps manipuleerib vanemaga tahtlikult

Ükski laps ei ole loomu poolest manipuleeriv või kamandav. Laps, kel kujuneb kalduvus teisi manipuleerida või kamandada, teeb seda nõrkusest, mitte tugevusest. Manipuleerimine ja kamandamine on hirmu reaktsioonid, mida põhjustab ärevus. Kuna lapsed on suhetes täiskasvanuga alati nõrgem osapool, on loomulik, et nad vahel tahavad kamandada saavutamaks eesmärke, mis muul teel pole saavutatavad. Lastel esineb manipuleerimist ainult seetõttu, et laps on kogenud, et oma vajaduste avameelne väljendamine ei saa mõistvat ja hoolivat reaksiooni ja emotionaalselt haiget saanud laps ei saa enam oma tegelikke vajadusi väljendada. Kuna tal puudub täielikult turvaline kiindumussuhe, üritab ta seda kompenseerida, nõudes asju, mida täiskasvanute maailm ehk õigustatult talle anda ei taha - näiteks järjekordset kallist mänguasja või šokolaadibatooni selleks ebasobival ajal. Liigne manipuleerimine ja kamandamine on ängistuses oleva lapse õpitud düsfunktsionaalsed ja ennasthävitavad toimetulekuoskused.

4 müüt: lapse käitumine põhjustab täiskasvanus pingeid vôi viha

Viha, ärevus, meeleheide - kõik need on normaalsed emotionaalsed seisundid ja on meis kõigis olemas. Me tunneme sellises seisus alati ahvatlust süüdistada kedagi teist. Vanem käsib lapsel kiirustada, laps veab jalgu järel ja võib nähvata midagi häbematut. Vanem vihastab ja kujutab ette, et tema raevu põhjustas lapse käitumine. Laps saab pahandada mitte selle eest, mida ta teinud on, vaid ebameeldivate tunnete eest, mida lapsevanem kogeb. Tegelikult ei saa laps vanema viha põhjustada. Kui vanem selle peale hiljem mõtleb, saab ta aru, et ta reageeris üle. Mõnel teisel päeval, kui ta oleks ehk paremini maganud, oleks ta reageerinud sootuks teisiti.

Lapsevanem, kes õpib ennast hoolega jälgima, saab peagi aru, et paljud olukorrad muudab komplitseeritumaks mitte see, mida laps teeb, vaid ärevuse tase, mis vanemas tekib. Kui laps käitub ebakohaselt, võib vanem reageerida uudishimuga ja üritada mõista, miks laps nii käitub.

5.müüt: lapsed on laisad

Tihti hurjutatakse lapsi laiskuse pärast, kuid tegelikult on tegemist emotionaalse valuga. „Laisk" on kõigest negatiivne hinnang inimesele, kes ei taha teha seda, mida meie teda tegema sunnime. See niinimetatud laisk inimene võib olla täis energiat ja tegutsemistahet, kui tegemist on tema jaoks huvitava ja põneva ülesandega. Nii et laiskus ja venitamine ei ole inimese muutumatud omadused, vaid väljendavad tema suhet oma keskkonnaga ja ülesandega.

* Gabor Maté "Hajevil mõtted. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire tekkepõhjused ja tervenemine."